Suure Armastuse nimel!

Mind pole ammu olnud. Siin ja mujalgi.
Aga hoolimata Maailmale kadunuks olemisest, olen ma endas kindlamalt, kui iial enne.
Elu teeb end ise. Aga elus olles ei jäta me ju ennast niisama elu kätte. Elus olles ja elu just siin ja praegu elades, teeme me ise tegusid. Vähemalt meile tundub, et teeme ja peame tegema.
Minu mõte teeb uhkeid tegusid. Tema kinnitab ennast aina tugevamini südame külge.
Aga nüüd vajab süda minu keha ka. Tema vajab, et ka keha kinnituks südame külge ja pääseks ahelatest ja valedest. Alles siis olen ma jälle Ise. Alles siis olen ma vaba. Alles siis olen ma pühitsenud oma südames laiuvat Armastust. Kogu oma südame ja meelte ja pea ja kehaga.
Ja ühel päeval siis jooksen ma, tuul taga, kannan uut inimest endas ja avan talle ukse kesk rohelist välja ja sinist vett ning õhtu saabudes katan ta tekiga, puhun tule ja valvan teda kõikide aega lõpuni.

Ainult veidike veel julgust on vaja.


Suure Armastuse nimel!

Ilmun jälle.

Istusin täna Raadio2 stuudios mikrofoni taga. Ja minuga räägiti juttu ja mina rääkisin ka. Ja vahepeal oli raske.. heitlesin endas.. et kuidas olla mina ise ja mitte rumalaks jääda ja kuidas ütelda midagi nii, et see mitte kellelegi haiget ei tee ja samas mõista, et ma ei saagi kõiki kõnetada või kõigi poolt rääkida. Ja mõistsin muidugi, et need heitlused üldiselt inimlikud aga mõttetud on. Ja et saan vaid öelda seda, mis minus päriselt olemas on. Tulin sellega üsna normaalselt toime. Aga see selleks...
Kõige selle minu heitlemise ja jutuajamise keskel lasti lugusid, mis olid minu poolt välja valitud kui minu jaoks tähenduslikud. Ja siis need hetked.. kui ma kuulsin stuudio vaiksetest kõlaritest kostmas kui minu südamele kuuluvat muusikat, vaikis minus kogu elusolemise rahutus ja ma sain aru, et just see ainsana loebki.. see seletamatu minu pärisosa kusagilt kunagi minusse mõjunud ajast ja ruumist. Muusika hoiab mind ja sellele saan mina alati truuks jääda. Sest tema on isetu ja otsene ja alati tundlik ja alati isiklikult lähenev. Ja teda saab alati omaks pidada ja tema laseb ennast hoida ja hoiab Ise.
Täna tundsin jälle, kuidas Muusika mind päästab, päästab ära. Ja tuletab meelde mu südametukseid ja seda, et Olen!
Igatsen Sind vahel hirmsasti!

Muusika paneb mind elama erinevaid elusid!

Oeh!

Ballaad.

Mäletan, kui Luha tänavale kodu ehitasime, istusin oma uues tühjas kajavas toas ja kuulasin ballaadi, mis kostus üle ehitusteipide, avamata kastide, parkettpõranda liistude teise maja otsa. Ja mina vaatasin lage ja seinu ja põrandat ja kujutlesin, missugune kord olema saab nende lugu. Kui soojaks ja targaks nad saavad. Paigutasin mõttes asju kohtadele. Uurisin kõiki nurki. Ja ballaad oli vabaduseks. Kuulutas uut algust. Täna kuulan seda jälle. Ja mõtlen, kui palju tarka ja õiget on Ilm minu Loole andnud. Oleks jõhkrus, kui pöörduks Ilm ja minust tükke välja rebiks. Ma mõistan ometi-kõik muutub.
Aga ma palun sind, Suur, et sa hoiaksid mu Kodu!

Otsustega aeg.

Käisin kodus. Tartus liigub aeg võrratute pisikeste sammudega. Tallinna aeg on jämedam ja jookseb rahust ja ilust tihti üle. Nii tundsin vajadust pealinnast eemale saada. Ja tegigi kodu mind jälle mõnusamaks. Sügis on Tartus samuti hoopis tundlikum. Sügis annab ennast seal päriselt kätte ja kõik sealne annab ennast sügise kätte. Ja minulgi ei jäänud muud üle, kui ennast kõige kätte anda.
Käisin vaatamas Noorte Teatritehase etendust "Minu elu ilma minuta". Istusin Genialistide klubi saalis.. seal, kus kunagi varem oli shapingu klubi olnud ja mina oma lihaseid trimmimas käisin. Saalis istus palju tuttavaid nägusid.. kes mu Tartu Vaimule kuuluvad. See tuttav vanaaegne tunne, mida kohtasin, pani aja veel suuremasse rahusse liikuma ja ma sain õnnelikumaks.
Üks tüdruk, keda mina punkarina mäletan, oli selga pannud miniseeliku ja kaela siidist salli. Nägin, kui ta saali sisenes ja oleksin võinud teda kaelustada. Nii kummaliselt rõõmsaks tegi tema nägemine mind. Sest palju mälupilte on mul temast. Ehkki ainult mõne sõna olen temaga vahetanud üldse. Ta aga ei näinud mind nüüd ja poleks mind vist ka ära tundnud. Olin väga hall ja arg kord teda esmakordselt kohates.
Istusin saalis ja vaatasin ja mõtlesin, et oh, kuidas inimesed veel kõik elada ja mõtelda ja otsida ja muutuda võivad. Mina elan oma väikest ilusat elu ja ikka aina muretsen iseenda otsuste ees ja järel. Aga kui palju erinevaid otsuseid on võimalik teha ja kui palju on neid teinud teised. Ja turvaline hakkas minul siis seal nende kokkutulnud võõraste inimeste seas, kelle nägusid teadsin, aga kelle valikuid enam mitte. Muutumine ja aeg ei teinud mulle äkki enam muret. Kõik see, mis minust on erinev, kasvatab mind.. ma mõtlesid.
Olin tänulik, et ühel poisil on oma segadused ja otsingud, mis meid kõiki sinna kokku tõi. Olin tänulik, et nägin, kui palju keerulist võib olla ühe inimese peas. Ja kõik see keeruline keerles äkki tema peast sinna vana shapingu saali seinte vahele ja kas sain ma kõigest aru või mitte.. igatahes koondusin ma eneses ja mõistsin, kui palju võimalusi on Maailmas kõikide elude jaoks. Siis lahkusin saalist ja märkasin, et aeg seal veedetuna veelgi rahulimaks oli saanud.
Kõikide võimaluste kiuste, oli minu otsus elada iseenda elu ja pöörduda tagasi iseenda valikute ja nende tagajärgede juurde. Aga õnnelikumana ja leplikumana, otsustasin ma.

Siia tihti halama tulen. Naljakas.
Täna ei tulnud halama.
Tulin hoopis ütlema, et hakkan küpsetama.
Ja et minuga on kõik hästi.

Mu Oma.

Siin ma olen ja "Sulle Leyna" koos minuga. Otsustasime teineteist nautida. Veel enne, kui kustutan tuled ja voodisse heidan, naudin ma end. Ja kirjutan. Ma luban, et jään kiiresti magama ja näen ilusat und!
Vahel on tunne, et kui olen kõigele vastu, saan endaga päris tõeliselt koos olla. Ei ole see nii. Üksi jään, kui kõigele vastu olen. Siiski on vahel tunne, et elan kõigis päevades selleks, et nood mulle näitaksid, mis kõige oleva hulgast päriselt minule ei kuulu. Aga mis siis kuulub? Kas pean ma iga päev millestki ära pöörama? Võibolla peaks hoopis millegi poole pöörduma?!
Ma õpin endaga olemist. Õpin üksi olemist. Tahan ennast ISE jälle nautida! Tahaks panna küünlad põlema, juua värvilist teed, süüdata hämar valgusti, lugeda raamatut, kuulata muusikat, küpsetada kooki, pühkida kapilt tolmu, kirjutada... koos tolle valgusega, mida mäletan, et uskusin enda ümber olevat.. mida igatsesin, et minu ümber kord aina rohkem olema saab. See on valgus, mis alati unistuste ümber on. kui unistad.
Aga praegu pole midagi keerulist. Võtsin vastu otsuse, et luban enesele kõike, mis teeb mind õnnelikuks siin ja üksi ja iseendaga. Vahi siis- olen lihtsalt üks ja sama inimene ja nõnda ikka ja kogu elu. Las olla see kõik siis igikestvalt oma ja hea! See elu mul siin. Mu Oma.

Siis hakkab korraga silme eest mustaks minema. Ja enam kuidagi ennast aidata ei saa. Ei oska valgust paluda ja vastu võtta. Seisan seal ja näen, kuidas elamust pakkuda võivad hetked mööda lähevad. Jõllitan ja ei püüa kinni. Näen inimesi enda ümber. Tean, et võiksin neid emmata. Aga haletsust pakun endale vaid.. et võibolla ei taha need inimesed mind peale järjekordset musta hetke enam kunagi teada. See mõte ei päästa. Järgmisel hetkel jooksen hüsteeriliselt kodu poole. Põgenen ja lasen valul ennast nautida. Siis istun ja ootan. Tekkima hakkab kahetsus. Paistan enesele jõle.
Ja millalgi peaks saabuma uus vaikus. Lootus valgusele ja andestusele.

Tagasi kodu poole.

Vajan päikest ja unelusi.

Olen maal, Tartumaal, Ülenurmel, kodus. Otsustasin laupäevasel pärastlõunal jooksma minna, mööda oma vana trajektoori, uutest elamurajoonidest mööda, Aardla prügila ristini, kus venitan pisikesel sillal, mille all voolab porijõgi. Valisin aga ristini jõudes venitamiseks ja tasakaalu hoidmiseks hoopis pisikese puu, mille tee äärest pisikeselt mullaselt lagendikult leidsin. Seisin sääl ja imestasin. Üks puu oli minu eest otsustanud hetke ja panin seda imeks.
Palju mõtteid oli peas. Tunne oli selline, nagu oskaksin päriselt elada. Seda kordasin endale: oskan elada! Tahtsin seda tunnet ja tekkinud mõtteid kohe kirja panna. Usaldasin ennast ja tahtsin avalikuks saada. Siis tuli meelde, et tundmus mõtete ümber ju alati suurem on ja mõtted üksi nõrgaks jäävad. See tähendab- minu oskus tundmust ja olulisimat edasi anda on kahetsusväärne. See oli siis minu viimane mõte enne koduväravani spurtimist.
Kodu trepil sügispäikeses raamatut lugedes tõstsin silmad. Kujutlesin, et on kevad. Aga see kujutlus ei lasknud endal kergesti tulla. Mõistsin, on siiski ürgsügis ja selle vastu ei saa. Ega tahagi!
Enne päikese loojumist sõitsin jalgrattaga Ülenurme alevisse poodi. Läbisin tuttava pargi, mis üleni kollaseks oli saanud. Kõikjal olid lehed. Maapinnal ja puudel veel ka. Õhk oli lehine, karge. Sõitsin läbi alevi. Kõik sealne pühitseb mu lapsepõlve, on nagu pildiraamat. Olevikuliselt näen seda paika väga harva või enam üldse mitte. Nii harva satun seal olema. Neid paiku on veel ja ikka, millest aeg välja ei pääse ja mis nagu ajalooaltariks saavad.

Päike ja unelused olid täna.
Ja ma tahaksin palju edasi anda. Tahtmine seejuures on veel see kõige suurem.

Üks kogus mõtteid.

Värvisin pea tumepruuniks, aga välja tuli, nagu oleksin puha must. Nüüd olen pettunud ja kole.
Norin enda kallal. Ja täna oleksin jälle peaaegu hulluks läinud. Nii hullusti norisin.

Mu S susiseb ja see häirib mind mu laulude lindistustes, mis plaadile vast saavad.

Olen loobunud grafomaaniast, märkasin. Siin liigun harva ja oma enese päevikusse ei näe ennast enam kirjutavat. Laule ei loo, et miskit väljendada. Ei oska midagi väljendada või pole mul midagi väljendada? Vaikne aeg. Vahel pingestan ennast mõttega, et mandunud on minu loovus... oskus avastada.
Aga tahan uskuda, et olen OOTEL.

Kui plaat saab valmis, jätan ehk omad loodud laulud mõneks ajaks paigale ja ajale. Et ise jälle värskeks saaksin nende jaoks. Vahel lähevad mul mu omade laulude sõnad meelest ja siis hakkan kartma. Et kas ei teagi ma enam miks laulan neid ja loonud olen nad. Häbi hakkab siis.

Ehk läheb veel kõik hästi. Ja ootamine miskit uut jälle sünnitab. Ja tuletab meelde.
Ehk oskan siis kunagi ühe koguse olelevate mõtete asemel miskit terviklikumat ja suuremat luua.

Ah ma ikka aina norin enese kallal. Ei lase lihtsalt OOTEL olla.

Aknast välja ja Tallinnast üle.

Tallinna südalinna pühapäevaõhtune (siiski igaõhtune) müra. Mu aken on avali, laseb müra sisse. Vaade vanalinnale. Põleb lilla "Solaris". On mõte teha akna peal üks kange suits. Ning mõte, et ma ju pole miski suitsetaja. Aga mõte on selles, et mõnuleda tahaksin nüüd ja praegu. Ja kuidagi veidi poheemlaslikumalt ja mõtlematumalt ehk.

Olen inimene. Ja ju siis seetõttu ikka-jälle enese jalgelt libiseja. Ja mõttesse vajuja. Ja nördija. Ja meeleheituja. Ja siis enese lohutaja. Ning nüüd siis tahaks kangesti mõnuleda sellise enese jalgelt libisejana, tekkinud nukruse ja ilujaatamise keskel.. nende kahe keskel. Et oleks küll melanhoolne ja ikkagi ilus. Ja võibolla veidi purjus võiksin olla ka. Sest siis ongi need kaks kuidagi korraga ja automaatselt kohal, selles seisundis. Mõistate?

Päike loojub Tallinna kohal. Kell on saamas kümme. Valgusfoorid vilguvad kollast valgust. Kuulen oma uut lemmikut lugu.
Ja mõnulengi.. veidi purjununa, melanhooliat ja ilu tundes, suitsu tegemise mõttest keeldununa, aknal linna öösse jäämist jõllitades.
Tallinn võib siis täitsa turvaline olla. Kui saan tema suhtes üleolev olla.

kirjutaja

nõnda. Pesin hambaid ja mõtlesin oma kirjutamistele. et kuis ma ikka naudin keerutamist oma mõtete ümber. et üks mõte peab minust ikka nii keeruliselt välja saama. Loen vahel oma varasemaid postitusi. Tean, et ma valetanud ei ole. Aga ikka pikalt läheb aega, et tõlkida sõnade hunniku all olevat lihtlabast mõtet. Liiga suureks moodustan oma mõtted. Miks seda vaja on- sellist ilutsemist? Aga ma olen ümbritsetud keskkonnast, mis tingib pindmise ületamist, suunab mind sügavamale. See "Elu Mõtte" keskkond paikneb igavesti minus tänu kõigele. Pindmiselt enam mõelda pole võimalik. ikka käib kõik võrdluses taevalisusega. otsin siis taevalist. Ometi olen ma elus siiski väga lollakas, töllakas, irooniline, isegi ropp tüdruk. Selline tasakaal toimib.
Ma naudin sõnadega mängimist. Vahel isegi rohkem naudin ma seda, kui millegi konkreetse edasi andmist. Mulle meeldib end anda, aga varjata tahan ma ka. Nõnda siis kirjutan ma ikka, aga alati väga segaselt ja peidetult. Peidan ausa kõik sõnavallide taha ära. naudin kujundite valimist. sõnade valimine millegi ütlemiseks on ju vabadus. Ja vabadus on see, mida enesele otsin. Kirjanikuks ei usu ma ennast. Kirjutaja aga võin ma olla. Ja kirjutan ma ikka. jätkan segaduse tekitamist.

5.mai

Me oleme ikka toredad põdejad. Ma ütlen, et elu on kohatusest koha leidmine. Ma ikka põen neid kohatusi. Ja Sina ka.
Aga Sa ilusasti endaga elad ja heale toetud ning Armastamise vabadust mõistad. Sinul on toetumine Armastusele, mis maailmas ja meie vahel. Seda tahan Sinult paremini õppida. Et ma mitte üksi ei ole. Ja üksi ei pea. Sina oled ja Mina olen. Me kardame ja õpime ja põeme ja kardame ja õpime... Aga oleme õnnelikud, et üksi ei pea. Ja koos võime kohatusest kohta otsida. Sind igapidi ja kõikide lõppude lõpuni näha on ime kõige üksinduse kõrval.
Võitlen elu lõpuni "teaduse" vastu, mida elu meilt vahel nõuab ja mis ei ole nii kõigene kui Armastus, mille kätte peaksime kord surema. Definitsioonid ei ilmu me surivoodile, vaid see, mida defineerida ei saa. Ning Sina ja Mina ise.

Kirjutasin Sulle.

Paradiisist

Taevas langes maale kaela. Pilvedest moodustus uus maailm tärganud roheluse kukile. See oli võimas pilt. Seisin selle pildi vastas. Kui oluline olin ma selle pildi vastas. Mu silmad nägid ja saatsid tolle soeõhtuse vaatamisväärsuse mulle. See oli jõudu täis. Mõtlesin, mida inime ainusena on võimeline kogema. Üks inimene näeb ainukest pilti. Ainuke inimene näeb ainukest. Peast käis läbi mõte, et võiksin enesega maailma lõppu minna. See oli julge seismine kõige selle elu vastas. Nõnda tundsin end siis. Hetk hiljem jõudsin koju. Maja ees istus rahvas. Minu vanemad ja meie sõbrad. Langesin emmele kaela, väsinud elajana, nutsin ta kaela varjus.

Oma tänase päeva veetsin Viljandi helistuudios. Sain linti pooled plaadile minevatest lugudest. Aja puuduse käes tuli lämmatada suurem kriitikameel. Nõnda vaatasin mööda kahinast hääles ja kobadest kitarrikäikudest. Panin enesele ette, et oluline on see aeg minust välja saada- see 20 aastat maha panna ja siis uuesti luua. See kõik mu muusika on minu aeg. Ja kaua ta ikka ootab, et saaks kuidagi oldud. Laulan ÄRA!

Minul on ka oma Paradiis!
Tõnu Õnnepalu "Paradiis" on loodud ja lugeda. Ja selle eest peab tänama. Mina tahtsin Talle eile kuulda anda enda oma. Nördima paneb vahel see kohin kõrvus, mis inimesed üksikuks jätab ja teist inimest ligi ei lase. Kõigil on vaja tegeleda ju oma Paradiisi loomisega.
Lootus on, et igasugune kokkupuutumine läbi kohina siiski mingi mõtte saab.

Ma ei saa mõnda kirjutada, sest mõne hetke ja ütlemise aeg on möödas. Palju on tarkust tulnud, kokkuvõtteid kõigele kogutule, aga ei oska seda edasi anda, sest päev saab iga päev läbi. Ja siis koguneb uus ja võtab ennast minusse uue tarkusena kokku.

Aga eks see kõik saab looduks Paradiisis.

Täna on vabadus tulnud tundmisse. Tunda vabadust ma homme ehk enam ei oska. Seetõttu pean täna elama igavesti.

Kiri tänase päeva lõppejalt.

Muusika päästab minu elu. Ja seda kuuldes pagen maailma eest ja iseendale alles jään. Olemisse on üksindus sisse kirjutatud. Aga Muusika on Koos. Nõnda saan end üksi ausalt kätte.
Inimestesse puutuda liigselt ei tohi, muidu kaob väärtuslik käest, tundub vahel. Teeb haiget. Aga vahel puutub minusse inimesi, kes meie üürikese olemise juures mind minus päriselt näha tahavad. Ja saavad inspiratsiooniks. Ja nõndaks siis muusika sisse.
Kõige üksiku kõrvale vaja on minusse puutujaid. Nõndaks need üksikud peavad ju hoidma teineteist. Jagama muusikat. Siis saab elusse jääda kõige tekkiva pettumise vahel.
Vaja on mind ennast ja äratundmisi. Vaja on ise jääda. Vaja on Muusikaga teiste kõrval alles jääda. Pööraku nad armastusväärsed siis teisele poole- me käimegi erinevat rada. Aga te saadate mind puutudes edasi. Ja kui ka aeg saab selle hetke kestmiseks otsa, jään teid teades edasi jääma. Ja armastus koos minuga.
Ma pole kunagi valetanud. Olen lihtsalt püüdnud elada.
(Palju Õnne, Mari! Said lõpetatud oma tänase meele!)

MA purjune.

Ma olen samasugune. Aga ma olen ikkagi ainult mina. Andke andeks, aga seda ma enesele täna kordama pean kordades mitu. See, mida teen, muudab üksikuks. Ja tõesti nii. Olemises endas on üksindus sees. Aga teisi järgida ma ei saa. Andke andeks! Kui keha on lõtv ja meel on purjulisemalt kaine, ütlen enesele ausamalt seda Mind ja Mu Ainust. Muudab tõesti üksikuks üks aus, aga vale on valusam. Olen purjus ja keha on lõtv ja mina olen üksi toas, mis pole mu koduks. Üle pika inimväsitava aja saan end välja lasta ja olla vaba nagu muiste, mil polnud veel ajalisust, asjade lõppemise-algamise igavikulist lugu ja uskmatust kõigesse, mis väljaspool mind (see oli ammu, tuleb meelde). Ma palun taaskord vabandust, aga minus kujuneb vaatamine maailmale. Seda olen mina kartnud. Ja kartnud lapseduse, naiivse nägemise kaotamist. Aga üks nädal on andnud jälle/ikka mu maailmale vaate, mis vajab, et mina temaga koos oleksin. Teised käivad mujal ja mind vajab mu Ilm. Teised minu kõrval ja pind, millel tatsun, on üürikeseks antud. Ja kui siis Mina kaon mingitsugu tundmatusse tarimisse ära, on minu maailm päriselt otsas. Andke mulle andkeks, aga mina pean ennast mahasalgamatult omama ja kui vaja, ütlema lahti mu omapoolsest alandlikust armastusest nende vastu, kes nõnda ikka minu enda eest veavad mind. Andke mulle andkeks, aga täna kinnitab mu purjusus jällegi ainult üksindust ja kindlust minus endas.
Ma pole valetanud. Ja kui, siis mõistan ja pahandan enese peale. Nõnda jätke rahule mind ja kuulake seda, mida hetketes loon. See kõik on teile ja minult endalt. Ma kavatsen teid edasi armastada. Ja jään endale alles, kui usun ja oskan.
Ja muusika päästab minu elu.

Vist saabubki talvise asemel kevadem kevade. Vist juba päriselt võib ütelda kevadet. Ja see teeb ärgates rõõmu.
Kui oled harjunud panema iga pisemagi nähtava-oleva-tuleva millegi Suurema külge, seda filosoofiliselt, maailmaliselt seletad, tähendada püüad, on raske olla päevas niisama. Seni aga, kui see nähtav-olev-tulev pole maailmaliselt paha ja kurb, võib seda Suuresti vaadata küll. Vaatab kunstniku pilk. Ja kunstniku pilk võib palju ilu tuua. Aga ka valu on lihtsamini kinnipüütav.
Linnud laulavad täna, kui ukse teen lahti verandale. Ja see teeb rõõmu. Ja selles on hetkel Kõik.
Kui ühe hetke olulisimaks muutub aga see, mis surres meile midagi ei tähenda ja mis pole kuidagi seotud lindude olemise, tulemise ja lauluga, tuleb kunstniku pilk panna tööle ilusama nimel. Siis tuleb mõista ning seejärel uuesti pärisemalt kuulata-vaadata. Maailmalisusesse me jääme. Aga pilk saab igavikku näha ja see õnnistab meid.

Jälle

Tere Jälle!
Pesin ära oma juuksed ja riietasin end ülenisti musta. Istun nõnda nüüd interneti nina alla maha ja kirjutama. Toas on ikka külm. Hommikuse kevade asemele sajab jälle lörtsi. Poole päeva peale muutus minu öistest läbielamistest paistes nägu jälle säravamaks. Peale seltskonnatantsude tundi, mille lõppedes taipasin, et ma oma partnerile jällegi päriselt silma polnud vaadanud, veetsime tunnikese kooli kõige valgemas ruumis, millel klaasist seinad ja klaasist püramiid laest taevasse kerkimas. Olime neljakesi. Ja nägime Viljandit ja midagi juhtus jälle.
Üks koht maamunal on see paik ja meie oleme siin ja seisame nonde Viljandi peatänavate vaadet pakkuvate ja maailma suurust tajuma panevate seinte vastas. Ja See seal jääb meile, ei avane siis kellelegi teisele. Tajume aja kulgu, kui see hetkeks seal jälle peatunud on. Näeme päevade möödumist, kui üks jälle otsa saab (ja ei kordu enam iial, nagu laulis keegi).
Mõni asi võiks ikka ja jälle olemata olla. Mõni asi võiks ikka ja jälle olla ja jäädagi. Mõni võiks jälle tulla. Mõnda võiks jälle alata.
Aga pole ju olemas miskit, mis Jälle on. Jäle on see Jälle. Kui nõnda, saagem siis lahti sellest, mis kordub ja jälle tuleb. Me pole Jälle sellised. Oleme täna sellised. See oleks vist muutumiste hirmust lahti saamise võimalus.

Tänan Sind!

Tõelisus saabub, kui olen valmis ja kohal.
Täna olen ma pahviks löödud. Olen andnud end lähedusele avatuks. Ja siis see tulebki ja mina näen teda ja tajun neid, kes minu ümber end minu lähedusse on julgenud anda ja olen tänulik.
Hoida tuleb end nendele sekunditele, mil silm vaatab silma ja eluga tõtt. Hirmude sunnil läheb mõni sekund minust kohatuna mööda.. ma ei näe selle sekundi kohta ja tõelisuse võimalust. Oht on siis hirmu kartma hakata ja nõnda tõuseb hirm kikivarvule, vaatab üle peade.
Siis pean teadma, et tõelisusele koht on, kui minus endas on koht ja koha mõistmine. Siis pean teadma, et elan ju selle nimel, mis minu kõrval mind juba saadab. Ja see pole mitte hirm. See on miski, mis pahviks lööb. Ja mida tean, et seda tegelikult tõesti näha, kuulda ja pidada oskan.
Aus on armastada.

Ja nüüd siis SEE

Ma õpin tundma oma keha ja meelt. Kõik see päev on antud mulle, et saaksin aimu sellest, mismoodi see kõik toimib. Et mismoodi mu naisekeha mulle noid tormilisi päevi toob, mismoodi need minus käivad ja kuidas peaksin need vastu võtma, mismoodi ohjeldama. Kui palju olen ma oma keha süü ja looming? Kui palju ja mida ma tahan ja tahab mu keha? Ja kuidas tänitada oma möllavat meelt olema alandlik selle maailma ilu ees?
Paaril korral pitsi tõstes, olen lubanud toosti, mida täna endale jälle ütlesin, kui saunas kapaga vett kerisele viskasin. Toostid tuleb alati väga ausalt ja hoolikalt valida, mina usun nii, sest usun nende mõju vähemalt sellele hetkele, mil need öeldakse ja kellele. Asi on toostiga hetke tõstmises.. teostada hetk kellegi terviseks ja see on ilus.
Mõtlesin täna , et...
(siinkohal pahandasin ma enda peale ja selle peale, et minusugusel üldse mõelda on lubatud ning jätsin pooleli...)

SELLE terviseks, et SEE olekski SEE!

Sest SEE kõik toimub minu jaoks!

On kõige armumine.

Ööd on uhked. Kui magama ei lähe ja vahid tulesid, mis toa teevad valgeks, tulevad suured mõtted pääle. Ja kui voodisse heites und ikka ei tule ja linn kumab endiselt tekile, kui siis muusika paned mängima, mis aastasse 2004 viib tagasi. Ja toob meelde hullumeelsuse, uljuse. Siis tahaks olla jälle kord hipilikult värviline ja igas päevas end karastav.
Nüüd hommik on siin. Nii ööst on välja magatud ning unistusi loov unistamine hajunud on päevavalgusega, mis kellaaja liikumise jälle kammitsema pani.
Me teame seda hetke, mil oleme enesele Suuremad kui iial enne ja pärast. Aga enne ja pärast näitab muutumist. Ja nõnda muutume meiegi. Ning kardame. Ning kaob me enda Suur me enda jaoks. Kaob siis, kui kardame. Ja enam unistada ei julge. Kui lukustame iseenda oma pärise eest. On üks, milleks oleme loodud.. millest unistama peame. Aga kui ära kaob hipilikult värviline olemine.. vabadus iseendaks olemisele, siis jääme endasse vangi. Siis ilmub vahel kurbus ja igatsus vabaduse järele. Ning isegi teades, et vangistust me elu meile ei paku ja ümberringi kõik lusti soodustab, me oma mõttes jääme orjaks, kui enesele teed ei anna enese täielikuks teostumiseks. Ja see ei pea olema midagi maailmapäästvat ja lõpuni ulatuvat. See on tungi kuulamine. Et ennast alati näha ja uuesti ära tunda. Nii meenus mu 2004, mil öö sai magatud staadionil kõrgushüppe matil... mil öö oli jalutuskäik Tartu Toomemägedes... mil öö oli põgenemine lahtise akna vahelt väljale. Ja kõige armumine. Mõnikord piisab enese meenumiseks ühest ööst, kui und ei ole ja linn paistab tekile. Siis teostame jälle enese armumise ja oleme Suuremad kui iial enne ja pärast.

kell 00.56 ja 1 sekund

Kõik on loomise küsimus. Elada luues... olen ka ise kuulutanud. Ja seda tahan ma kuulutada ja kuulutangi. Aga enne pean selle iseenesele meelde tuletama. Teadmine on olemas, aga kui üks usk pole tajutavalt täielikult keres, ei saa miski muutus toimuda. Ütelda enesele, et kõik on hästi, pole suurem asi. Seda peab päriselt uskuma ja põlvedeni tundma. Kui üks seesugune Suur on põlvedeni jõudnud, ei kao see sealt niisama lihtsalt. Ju siis on minu põlved veel õõnsad ja kipuvad joostes valutama. Minu mõistus käsib neil vastu pidada. Aga meri pole enne põlvini, kui põlved merd päriselt tunda saavad.
Kas peab looja andma oma elu kannatuste kätte? Näha oma ümbrust ja valu ning aina sõnastada seda ning kirja panna ja pidada end loojaks. Sellega õigustada enese kannatamine. Ning loojale ei pane kannatamist pahaks ka keegi teine. Ja terve elu läheb nõnda maailma vaadeldes ja mitte lihtsalt hetkelt hetkele vaadeldes, vaid ikka sõnastades ja kõige kunstipärasust hinnates. Ja nii süüakse hetked, mis hetkel kestavad, ära. Aga looming pole ainult laul või luule või roll, võiks uskuda. Looming pole ainult unistus. Looming pole ainult vorm me unelmast, mida taga ihata. Looming peab olema elu ise. Ja kõik, mis selle pinnalt siis sünnib ja teistele inspiratsiooniks tekib, on ilu osa. Kui uskuda end vaid poeesias päriselt õige olevat, saab elu, mis kahe luuletuse vahele jääb, õnnetuks või sööb enda ära. Lava on neile, kes elavad. Ja loomine sünnib loomisest.
Aga kummaline, kui keeruline on hoida enda käes sekundeid ja loovalt. Võtta iga sekundit kui laulu, mis tuleb valmis kirjutada. Seada sõnust ja meloodiast ritta aus ja Oma. Olla hetke autor ja omanik. Siis laulda. Siis olla laval. Ja polegi karta kannatust, mis kahe luule vahele jääb. On üks suur luule, mille loomise kõrvale kannatus ei mahu ja ununeb. Säärane olemine oleks võimas, mõtlen ma. Ja tahan seda suuta. Õpin seda suutma!

Teeme koostööd!

Ma oma ellu kadunuim

Ma oma elu kadunuim.
Külmkapi najal nutsin.

Romantic.
Naabermajast, mis lume alt täna vaevalt välja paistab, väljusid Nad. Ühel kepp toetuseks käe ja maapinna vahel, teine liikus kahel jalal kärmemalt. Ja mina seisin akna ees, vahtisin Neid ja toda lumeimet, mis täna hommikuks sündinud oli. Öösel olin pikalt ja unetult ühel küljel lamanud, siis teisele ja külmale küljele keerates, tundsin äkki kui väike ma olen. Sain sellest füüsiliselt aru. Ja hoidsin ennast rohkem. Lamasin kägaras ja püüdsin end unne mõtelda. Väike inimene. Nagu Need kaks, kes nüüd lumemaja seest välja tulid.
See on romantiline hommik. Külm on. Aga tekkinud on härdus. Seisan pisikesena kui vati kohal ja vahin. Ja mõtlen suudlustele ja igatsustele. Kujutlen inimesi jooksmas teineteise poole... Ja kõik see, mis väike ja lihtne, on praegu suurem. Ja tänasel hommikul, kui tajutavalt pisike olen, kaitseb mu tunne mind rohkem. Ja muudab sees kõik rahulikuks ja uhkemaks.

Nõiajooks

Kuidas ma eilsest pahast meelerahu leidsin?
Otsustasin lihtsalt hommikul, et elu peab elama Teppandi Nõiajooksu harrastades. Otsustasin, panin silmad kinni ja pistsingi pimedana jooksu.
Kuigi ma selles kahtlesin ja võibolla edaspidi jälle kahtlen, usun praegu, et minu isal õigus oli, kui ta ütles, et ega elus midagi turvalist ja kindlat polegi. Tean aga, et see pole see, mida enesele sisendama peab. Sellesse mõttesse on sisse kirjutatud asjade tulevik ja siht (või sihitus), aga mitte idee või olemus. Kui võtta teatavaks kõige kaduvus, võib selle kaduvuse unustada ning hoopis enam keskenduda hetkele, milles kõik tegelikult päriselt ju eksisteerib (hetkel pole miski kaduv.. hetk on olemas).
Nii otsustasin mina, et ainus võimalus pahale mitte ette mõtelda, ainus võimalus mitte suuresti karta, on olla UUDISHIMULIK. Kõndisin mäest üles kooli poole ning avastasin, et hommikud on tegelikult väga kiftid. Alanud päev pole veel teada. Ja miski ei ennusta tegelikult paha.
Ja hetked, milles huvitatavus olla võib, pole mitte ainult hommikuil, vaid igal sekundil nõnda. Paha ei ole olemas, kui me seda näe. Ja mitte ühelgi hetkel ei tea me ju, et paha tulla võiks (me ainult kardame seda). Kui metsas silmad kinni vastu puud jooksemegi, võib ütleda, et vot sedakorda läks sedasi ja sitasti. Aga huvitav, mis edasi?
Pole ilmas ekslemist või pidetust või kahtlemist, kui ekslemine, pidetus ning kahtlemine enesesse vastu võtta, siis silmad kinni panna ja lihtsalt jooksu pista. Enese teadvustamine kaduvusest, annab meile eksitentsialistliku elu absurdsuse mõistmise ning mingit moodi pohhuismi, aga sünnitab ka uudishimu. Elu hakkab kohal toimuma.
Seda, mis on praegu meie käes ja meie oma.. seda, kes on täna meie kõrval, ei tohi näha sihis ´möödaminev´. Ma arvan, et möödumine tuleb ajalikult teadvustada, aga hetki endid ei tohiks kahtluse alla seada. Hetked on ajatud. Praegu on kõik, mis meil on päriselt olemas. Ja see, kuidas kõik kujuneb, on huvitav. Elu toimub siis meie uudishimu läbi. Pole mõtet luua perspektiive, aga ka mitte perspektiivitust. Nõiajooksu on vaja.
Ulfsak Juhan ütles mulle hiljuti väga tähenduslikult: tuleme lihtsalt kokku ja vaatame siis mis saab... et mis ÜLDSE teha annab.

öö saamine.

Ma ei kirjeldaks tänase öö saamise olustikku, ütlen ainult, et No Ongi Vot! Tean alati kirjeldada toredat kõige kirjeldatava keskel (teadmise all mõtlen, et tean, et tore ikka alati kehtib.. minu silmapidi kehtib). Aga täna ma ei taha kirjeldada üleüldse. Sest minu kirjeldused on alati Üleüldse mingisugused, leides avalikuks saamise jaoks vormi miskit moodi toreda ja hea läbi... sest ega hala ju kirjeldada pikalt ei maksaks. tasakaal peab olema. teiste silmade jaoks on viisakas olla tasakaalukas.
Aga ma olen alati kõik aina teiste silmade ees. mõtlen.. vist alati ja ikka teen teiste jaoks. ja jätan asjad vajalikkuse või piisavuse piiridesse. mu kired on poolikud. ja mina ise olen poolik. avastan ennast iseendalegi valetamast, kuigi püüan ausust.
Seega.. ei mingit viisakat tasakaalu täna. Ei mingeid toredaid öiseid kirjeldusi. ütlen ainult.. No Ongi Vot! ja halan.
Volkonski rääkis täna, kuidas vahel kohe on nii, et enam elada ei oska. Ja et terve Lääne ühiskond ei oska korraga enam elada. Ei osata enam lugeda või muusikat kuulata. Me ei võta aega elamiseks. Võrreldes Indiaga, kus mõistet ´aeg´ hoopis teisiti tunnetatakse kui meitel või ei ole neil säärast mõistet üldse; pole miskit jõudu, mis ei laseks viimasena hetkesse jääda. Mõtlesin sealt edasi.. et ju vist. Meil pole aega elada. Me ei anna kirgedele asu. Ei anna neile maad tulla ja kesta ning lõpuni. Me ei teeni hetki. Me elame taustade taustal. Kui palju juhtub ühel sekundil, mis meile taustaks ja märkamata jääb. Jah.. eks Elu olegi valik, mis tehakse kõige olemasoleva seast.. sõelutakse omale elu. Aga on see siis paratamatus? Nagu marksisistlik vabaduse mõiste, mille Volkonski oma loengus ette tõi: Vabadus on tunnetatud paratamatus. Et kogu lugu seisneb selles, et lepi kuidas on ja kõik? Võibolla.
Küsis siis Volk, et kas meiegi oleme tundnud, et enam elada ei oska. Täna olen omadega jaatava vastuseni jõudnud küll. Et No Ongi Vot. Et mina ei võta Oma aega. Ei luba enesel peatuda. Ma libisen üle, kui kõnelen Vaimuga. Ma ei lase tal endale vastata. Tekkimisele ja tulemisele pole antud minu poolt pikemaid hetki. Hetketesse paigutan piisava, et rahuldada oma õigustuse janu mu oma olemasolule. ja mitte rohkem. ülevamaks ei oska ma ennast saada lasta. naudin vaid valusid või õnnemaid tundeid, mis kärmetes hetkedes neutraalsemate emotsioonide vahelt pinnale kerkivad. Ma ei julge ega oska pikki tunde taevast vahtida või tardunult kuulata näiteks õhkugi. Kuulatlemine ei toimu. Kuulan ehk küll.. mõnel kärmel minutil ülejooksvalt.. infot mällu tulistades. Aga kuulatlemist ei ole. ei ole enese unustamist millessegi. on ainult Üleüldse.
Kõik siin ilmas on sündinud tähendusega. Mitte miski pole loodud taustaks. Infot ja uut on aga aina juurde tulemas ning liiga palju olemas, et see uputab meid valikute keskele ära ning muudab loomingu müraks. Väed pole Muusikat loonud taustaks meie olemasolule (mõtlen lähtudest Volkonski mõttest, et me muusikat kuulata ei oska), vaid see on olnud kuulatlemiseks.. uuteks tekkimisteks. Kui millelegi anda aega ja võtta miski täielikult vastu, tekib variant uute laiuste avanemiseks. Kui Muusika jõuab meieni, loob ta uut ja meid ennast ning avab sfääri, milles ta siiski igavesti olulist osa jääb mängima.. kuigi võib seguneda aja ja ümbritsevaga ning siseneda uude konteksti.
... jäin mõtisklema.
Võibolla oleksin siiski pidanud kirjeldama, mida tegelikult toredana ja lihtsana tean (noh, ikkagi see tasakaal). Sest kuigi ma eneses pettunud olen, tean ma siiski hoopis enam seda, mis meie kõrval hala väärt ei ole. Aga see on saladus, mis igale ühele Oma võiks olla. Ja sündida nagu indialaste klassikaline muusika: siin ja praegu ning ainumalt isikliku omandina, mida mitte keegi järele laulda ei või. ega saagi. nagu Elu.

Valitud. mõtisklusis.

"Vali" on ammendamatu.

Endastki mõista, lapsedki kasutavad neidsamu sõnu täpselt sessamas tähenduses, milles vanad "filosofeerivad" isikud. Ilma selle eelduseta kaotaksid ju sõnad reaalsuselegi täpselt vastavuse kvaliteedi (Uku Masing)

Aga ometi valime sõnu. Sest elu on valikutes. Ja kunst saab valikust valikute seas. Aga lõpuks teeme ainsa valiku. Igal hetkel ainsa valiku, mis ongi hetk ning siis enam teised variandid ei kehti. Nii on valik ainum ja tähendab Maailma.

Siiski ajab mind valitud vallas mõtlemine segadusse. Tegib Aga. Ja kuigi ma tean, et Maailm ainult üks valik saab olla, olen ma võimetu selles usus igat hetke elama. Niisiis.. pean veel mõistma valikuid, mida teen igal sekundil kirjutadeski. Enne uut lauset ja sõna. Valitud sõna saab nähtavaks ja otsustab minu mõtte. Jätab mõtte, mis ise kaduv on- sedasi. Aga tegelikkuses on kõik suurem kui sõna, mis lihtsalt nii minu valik oligi. Aga ainsana valik saab ju olevaks, teile nähtavaks. Või ikkagi...

Nii kipun mõtlema siin.. valitud kohas, mille ma täna enese valikuks ei arva ja unistan, et saaksin ise valida, kus olla.. Et mis see vabadus siis on? Äkki siis peitub valikutes veel valikuid, mida me ette näha ei oska või.. Sest tänase valisin ju endale. ma ise. Ju siis saab küll valida ka seal, kus valik paistab minu eest tehtud olevat (aga kuhu ma ometi ise olen tulnud). Nii. Vabaduse olen ise enesele andnud ja võtnud.

Puhake nüüd Valikutest. Sest valimine, nagu näha, on ammendamatu. siin ja üldse.

Vali valitsus valis valitsedes valimatuid valikuid valitud valimikust .

Elu on minutite Küsimus.

võnkumas

Mõte alalisele ära minekule. See saabub vahel kui viimane positiivne mõte, viimane energia. Meie keha vajavat minimaalselt energiat 70 MHz, et optimaalselt funktsioneerida. Surma sagedus on 0 MHz. Mina võngun kusagil seal keskel või hoopis minimaalse sagedusega. Miks siis unistades uuest energiast, valida enesest loobumine, kui see energiat tähendada ei saa, sest võngub elutuses.. seega võnkumatult.
Aga energia jäävuse seadus on mul meeles. Ja sealt edasi hakkab tekkima lootus. Energia ei teki ega kao, vaid muundub ühest olekust teise ning liigub ühelt kehalt teisele. Nii on miski minus kaotsi läinud. Elu ja Ilu Armastamise ja Leidmise ja Teadmise energia on muundunud või tundmatusse paika ära pandud. Aga ta on olemas. Ning see on vaja jälle Minuks leida. Seda on vaja, et Minu võnkumisest jälle terve armastuse võnked toimuda saaksid. Et minu keha võiks kallistuse läbi teisele kehale uhiuue südasooja energiailu anda. Sest ma ju ometi tean toda ilmatut sagedust, milles olen ennast pidanud elavaks.

Pea kinni!

Nii väga suurt naudingut tekitab nägemine. Just praegu, kui Näen, kuidas tähed minu käte järgi ritta ilmuvad. Siis polegi vaja, et iga tähe ilmumine uue tähenduse tekkimise poole liiguks, mul on vaja ainult näha, kuidas nad ilmuvad ja see juba ongi minust minule endale tähenduse loonud.. kui miski (võibolla mõttetugi) minu See-Nüüd-Praegu-Hetk seisma jääb ja tagumiseks ajaks on, mille pealt mina edasi käin. Mõtlen, et võibolla olengi ainult Jääja.
Aga mõned tähed võiksid ka millegi ütlemiseks ilmuda. Näiteks võiksid nad praegu kanda endas minu valutavat pead. Pea on üldse miskine selline paik, mis meelest ei lähe. Valu tuletab tema olemasolu meelde ja palub ütelda, et sealt kõik algab. Kõik, mida täna elan. Ja kõik, mida täna ei ela. Nii on vist tema abil võimalik ka loobuda... ühest ja teisest, olevast ja olematust.

kirjutamisest

see see on. üks mu peas juhtunud põgus mõte, mis hetk hiljem koos minuga uinunud oleks, kirjutati ülesse ja nüüd ei lähe too mõte enam kunagi magama.
aga mina lähen.

aastate tagune tuli tuppa

laman ja pime on ja ribikardinate vahelt tuleb triibuline valgus tuppa, minu kõrvale voodisse. äratab minu ja äratab millegi, mida ma enam teada ei oska... mida ma ei mäleta. tõusen voodisse istuma, et hakata mäletama.
see väike tüdruk on alles.. kes koduigatsust eneses peab ja lollusi välja mõtleb.
ammu ammu oli see valgus tema unistus. ja täna paistab see otse, päeva kõige õrnemal tunnil, temale.. ja tüdruk ei tunne ära..
miks kolmandas isikus, kui tüdruk ometi alles on?
aga kes teab... äkki polegi see tüdruk enam...
aga triibuline valgus ometi on...
ja ma istun voodil, sest tahan teda mäletada.
seega pole miski kadunud. on ainult mõningate valgusaastate taga. aastate taga.

Ole tubli!

kui surun käed silmadele, on käte all tunda, kuidas vesi silma kogunema hakkab.. nagu maavärin enne hiidlainet. ja alustan lauset väikese tähega.
söön hommikusöögiks kommi ja vaatan arvutist vanu pilte. See on olnud. Mõned inimesed on kusagile kadunud. On nad siis kadunud, kui mina neid ei näe? Või olen mina lihtsalt egoist, et kuulutan inimesed kadunuks, kui neid minu silmale ja kätele näha ja tunda ei ole? Aga kui ma hoian nad alles, sest mina neid vajan, olen ma siis egoist?
Olen jah.
Suvi saab läbi. Suvi, mis tulles minule teatas, et sellel suvel mina enam kolm korda päevas vanaema seenekastet ei saa ja voodi tehku ma ka ise ära ja bussi peale pean ise saama ja katkisele põlvele tuleb ise plaaster leida ja ega vanaemal mulle enam lahendusi pole... tema ei tule mulle appi, kui keegi mind telliskiviga visata ähvardab, sest tema Ei Saa, on kaugel. Vanaema helistab vahel ja palub tugev olla ja vahel ka tema jaoks aega leida. Aega leida! Ja siis lõppeb kõne ja kajama jääb "Eks me kunagi ikka näeme! OLE TUBLI!" Ja selle järele mõte, et ikka helistab vanaema minule ja harva vastupidi. Aega leida!
Suvi saab läbi. Vaatan vanu pilte ja kuulan vanu muusikaid ja igalt poolt tunnen, et sügis.... Ma kurat tean seda tuult ja rõskust ja viimast sooja sügispäikest ja varahommikut, mis mind nendega koos mäest üles jalutab.. Peab-asjad kukil... selja taga uimane udune järv ja kadunud inimesed ja suvi, mis ütles, et enam kunagi tagasi ei tule. Mis ütles, et mina ise enam kunagi tagasi ei saa... suurekssaamise tunne on ilmunud ja jääb lapsena minus jonnima ja edasi kasvama. Esimese sõbranna kihlumine, esimene pruudipärja kaotamine, esimene pärismängu rasedus, esimene valu tahte ja teadmatuse põrkumisest (kuigi säärane valu tundub alati esmakordne), ...
ja sügise tulemine ongi sügis ise... õrritab oma viimase päikesega ja langetab lehed ja naerab oma iluga minu üle, et nõnda loll olen ja seda näha ei oska ja minevast loobuda ei suuda ja ennast kõige otsas süüdistan. Ja siis muutub õhk rõskeks ja varsti on tunne, et siin pole mingit suve olnudki. Algab Esimene lumi. alati esimene. ja toob midagi tagasi.
Suvedeni!

Üks kohtub Teisega. Tere jälle!

Ma mõtlesin ümber. Eilsed mõtted said vanaks, sest lugesin need täna läbi ja läbi. Lugesin liiga läbi ja avastasin, et nõnda on tobe kirjutada. Ja mõtlesin ümber ja ei lasegi teil neid lugeda. Kõiksugu asju takistab tegemast minu lollus. Mina näen oma lollust ja ootan, et aeg selle minult kord viiks ja sätiks sellele paigale midagi uhket.. paikaks lolluse aseme miski Päris Omaga. Seni loen ennast ikka ja jälle ja näen toda totakat ja siis hakkab häbi ja nii ei julge mina tulla ja lihtsalt ja minumoodi aus olla. Aga lollus tuleb sellest, et miski on, mida tarkuseks nimetatakse ja mõnikord kohtan toda tarkusena nimetatavat ja siis vahib minu lollus minule lolli näoga vastu. See on kogu maailma probleem. Et miski kohtab suuremat või ilusamat või paremat ja siis too miski leiab enda olemas väiksem või koledam või halvem või... Lollus on, sest on tarkus... kellegi jaoks. Ja nii loob Maailm edasi, aga hävitab palju või katab kinni teistmoodi juhtuda võivat. Ja nii loome meie, aga surmame ka, jätame olemata, tegemata ja teeme haiget. Üks tunne teise arvelt. Ebaausam ausama arvelt. Keegi teine meie endi arvelt.
Ja siis hakkame tahtma. Tahame üle saada, tahame rohkem saada, tahame lõpuni saada, tahame armastatud saada, tahame õnnelikuks saada, tahame rikkaks saada ja loodame, et meie tahe piisavalt suur on, et See kord juhtukski. Ja vajume tegelikkuses hoopis süvamale ära. ära ja ära. endast ja teistest ära. Sest tahtmine kasvab üle pea. Õnnelik olla tahmine on saanud suuremaks kui õnnelikuks olemine ise. Tahe millestki kramplikult üle saada on saanud suuremaks kui usk, et kõik saabki korda... tahtest on saanud paigalseis ja tegutsematus.
Nii jätan teie eest ära nii mõndagi iseendast. Sest Üks kohtus Teisega ja mina oskasin näha tolle suuremana paistva nimetissõrme minu poole ringe tegemas ja üht sõna kordamas, mida mina ikka kuulda oskan...
Ja tean ise küll, et nägin viirastust ja võibolla olengi hulluks minemise äärtel-veertel-pervedel-põldudel-niitudel. Ekslen ringi ja tahan kramplikult kohale jõuda. ja keegi karjub minu peale, et nii ei või kesta ja kõik ja puha, aga mina katkestan ta jälle, öeldes, et ma tean, ma tean, ma tean. Et MA JU TEAN, et enne ei anna Ilm ja Aeg minule võimalustki kohale jõuda, kui mina ei lõpeta tahtmist. Tahtmist.

täna on ilus päev olnud. rahumeelne päev. iseendaga leppimise päev. gigantsest tahtmisest ilma jäänud päev. nüüd naeran, kui kujutlen, kuidas keegi suurem tuleb ja mina tema kõrval väiksem paistan, olles tegelikkuses ainult 155,5 sentimeetrit pikk ja kahanedes elu käes vananedes veel kindlasti ja küllaga. Nii jäängi oma elus ainult suuremaid kohtama. Aga siis õpin ma enam Mitte Tahtma neist suuremaks saada, vaid astun Oma kahe jalaga kolmejalgsele taburetile ning võtan nende kaela Oma kahe väikese käe vahele ja saan hakkama otsesuudlusega.

pilvine päike. esmaspäev.

Lugupeetud daamid ja härrad! Mina siin!!
Ajalugu kordub teisiti. just nii. seda olen korra oma elus juba varem märgata saanud. tõmban paralleele... sinna, kuhu eelmisel aastal juba paralleelid said tõmmatud, mõni neist on ikka aja alt paista, aeg paistab veel läbi... aga uued jooned tulevad tugevamad peale. siis algabki uus ajalugu ja vana hakkab teisiti korduma. Aeg saab nõnda kihte juurde. iga uus kiht kannab uut aastanumbrit. vanemad kihid mattuvad sügavamale, aga jäävad sinna ometi alles ja toidavad noooremat pinda, verivärsket saabunut.
aga mina ise... muutuvas ajas... mõistan aina paremini, et hõljun väga kaugel Maast ja väga kaugel Taevast ja nii olen eikusagil või ainult väga vales paigas, ebaõiges õhus. Tahan öelda, et mõtlen valesti, seletan ennast valesti või ei seleta üldse, olen endast eemaldunud, sest ei mõista, mis või kus ma olen ja olema pean. Otsin rõõmu oma harjumustele ja sõltuvustele toetudes, aga need tekitavad õnnetunde ainult hetkeks. Ja kui uus päev saab läbi, näen ennast tõsisena ja mõtlen, et mis väärtus on neil riidekuhjadel mu kapis ja toidul, mida päeval igavusest sisse kaanin ja naljal, mida oma enesekindluse tõstmiseks teistele esitlen. kui mina pole karvavõrdki parem ega suurem.
Siis leidsin ennast garaažis istumas ja muusikat kuulamas.. seda, mis minust räägib. üle pika aja sain seda endal kuulata lasta.
Ja järsku avastasin end jälle midagi tõelist tundmas.
Kuidas siis nüüd ja sellel hetkel see Taevas siia Maa peale tuua ja koos nendega ise kah kohal olla... nii nagu muusika toob Taeva ja Maa minu juurde kokku? ah?
ja miks ma seda üldse teile räägin...

midagi Tõelist tahaks!!

Mönuga

All vaadatakse jalgpalli. Mina kõnnin üle lava, läbi fuajee ja proovisaali oma tuppa. Vaatan proovisaali peeglist oma tumedat kogu. Väljas on hämar, tuled põlevad. Mulle meeldib siin. Uidata üksi mööda külmi koridore, silmata peegleid, vaadata iseendaga tõtt, rääkida juttu puudega, lugeda kiiktoolis raamatut, visata mere ääres hundirattaid, sörkida ärkavas tuulises linnas... meil on siin tegemist, aga minul on puhas olla. Iseendaga. Teised siin minu kõrval. Aga Mina olen siiski enesele lähemal. Rahu ja puhkus ja tasuta elamine saare peal ja Kuressaare loss ja kohalolek enese jaoks. Ma ei oska paremini öelda. On jälle tasakaal, mis ei sunni mind püüdma olemisele, sest mina juba olengi.
Eelmisel nädalal see algas. Toimus pingelangus. Ja siis käisin Tallinnas, sain elamuse ja mõistsin tahet ja vajadust tahtmiseks, tööle asumiseks. Elu oli kuidagi uuem korraga. Riismed pühiti kokku ja õige energia voolas paika.
Homme vaadatakse keldris jälle jalgpalli, aga mina kõnnin üle lava, läbi fuajee ja proovisaali siia üles kunstnike tuppa. Muheda energiaga. Aimates end...
Ai raisk!

Ma teen seda endale ise. Ma ise teen endale nii ja tunnen siis tunnet...
Ma olen egoist ja pean aega ja ilma enda omaks ja hoian neist kõvasti kinni. Ma lähen teile lähedale ja tahan, et te mind näeksite, piilun teie poole ja pean teid kalliks... ja siis eemaldun. Et minu saladused jääksid minule. Et mina ise jääksin Minule. Ja siis ma naeran... selle üle, et teie mind kunagi tegelikult kätte ei saa. Ega mõista seda, mida mina mõistan. See on naer, mis rahustab mind. Aga tekitab küsimusi. Miks ma nii teen? Miks tahan ma omas ajas üksi olla ja sellest üksi aru saada. Miks ma igatsen tähelepanu, aga iial ennast lõpuni tähele panna ei lase. Mina lasen ennast vaadata, aga hoian enese ikka egoistlikult iseendale... saladuseks. Teil pole seda, mis minul on. Ja ma olen selle üle õnnelik. Aga kuradi õnnetu ka.
Aga ma teen seda endale ise. Ma ise istun praegu siin ja hoian ennast teistest eemal. Ja naeran nukravõitu, aga mulle hästi sobivat naeru. Ma jätan ennast ise siia. Jätan ennast ise üksi. Ja kuulatan ja piilun teie poole. aiman ja tajun teid. et tajuda aega, milles teid ei ole.

Kiri kõige kallimatele!

See on nüüd ühe noore tüdruku vaade iseendale ja oma maailmale, milles elu veel naiivne ja noor on. Ja tüdruk teab, et üldistab iseennast ja elu liialt mõne ainsama hetke või päeva ja tunde ja tuju järgi. Aga selline ta juba kord on. Ja kui tunne veel hetkeks tõesti võimas on ja olla ei lase, siis kirjutab ta selle endalt maha.. teistele näitamiseks. Palun väga!

Veidi läheb veel aega, et siin tagasi olla. Minu anonüümsus on nüüd olematu ja pole teisi kes anonüümsed. Ja ma tunnen, et ei oska olla ei siin ega seal. veel. aga me kõik harjume.
Ma mõistan, kuidas ma hakkan manduma suhtlejana. Õige väikeste sammudega kõnnin üksinda hakkama saamise ja jäämise poole. Lapsepõlves on seatud mulle ja olen enesele ise seadnud mingid eesmärgid ja täna olen avastanud, et olen nendega tõesti tegelenud.. kas teadlikult või siis mitte. Need on kusagil minus ja panevad mu hakkama. nii ka see võimas Ise olemine, mida julmalt öeldes üksinduseks nimetan. Ja mul hakkab hirm ja külm, kui mõtlen, et ma tõesti üksinduse poole suunatud olen. Samal ajal on selles mõttes mingi rahu, rahumeelne igatsus, õiglane igatsus. Sest ma olen aru saanud, et ma ei saa endast mitte kunagi lahti. Kõikjal käin koos iseendaga ja see on teie suhtes ebaaus. Pean teadma, et olete. Pean ikka saama teie juurde tagasi tulla. Aga tundub õigem hoida hingeõhud igatsemise kaugusel. Siis pole minu kinnismõtteline elu teile nii koormaks ja jalus. Ma vahest tunnen, et minu maailm on teile liiga palju. Liiga palju viibin selles ise, et teile ruumi jätta ja minatu olla. Mul on häbi. Ja see teeb haiget. Muudab mind koletiseks enda silmis. Veel ma üksi ei jää. See on võimatu. Minna ära on võimatu. Ja praegu ei tahagi ma minna. Liiga palju on siin ja seal ja siin ja seal. Ja ma tuleksin ikka tagasi. Iseendana küll. Aga vajadusest teie järele. Ja igatsusest oma olnud aegade taasnägemise järele. Ja paikade järele, mis minule kuuluvad. Ma olen elus, mis aktiivselt toimub ja nõnda mulle ja meile kõigile paksu ilusat energiat jagab. Ma osalen selles. Ja see inspireerib mind. Ja paremas paigas ma enam olla ei saaks. Ja võibolla olengi selles uskumatus mäsus ja melus just seetõttu, et ühel päeval tõesti üksi jääda. Äkki õpetabki elu meile üksindust (...mulle lõi praegu pähe selline mõte, tõenäoliselt loll mõte). Vist liigun mingi hulluse poole. Ja tahan teilt vabandust paluda, et peate taluma mind minu maailmaga, mis olla ei lase ja ennast ometi nii harva laseb välja paista. Aga mina vajan teid, et üksi olla. Vajan teid, et olla iseendaga koos.

Emme ja Issi ja Liisu ja Paula ja Vanaema ja Sofi- Andke mulle andeks kõige eest, mis ma olen! Võibolla ma kunagi oskan minna endast minema ja näidata, milline olen mina päriselt ja milline on minu armastus igas hetkes ja igas paigas! Sest on see ju nii võimsalt olemas ning ajab mind nutma.
Ja ma mõistan, et minu vabandus ei vabanda mind.

Mari.

Kvaliteet.

Pean oma Rõõmu kirja panema! naeratuse näol, kiheluse kehal pean kirja panema.
oskus Ise Olla oli täna minuga koos. Tasakaal. nautimus. Ja elu lõhn oli imevärske. inspiratsioon maast ja ilmas ja inimimeinimestest.
naersin õigesti ja istusin õigesti ja sammusin õigesti ja tundsin end õigesti. õied olid õieti õues õigesti õieli.
Keda pean ma selle ja kõige eest tänama? kelle teha on kvaliteet? kelle teha oli kvaliteet mu päevast? Sõna kvaliteet pidi tähendama sellisust, sellist, mis on; sellist Siin ja Praegu olemasolevat. Päev kui selline, aeg kui selline, maa kui selline ja teie sellised. Olete sellised sellid. Minu kvaliteet. Siin ja Praegu.
imedest ei saa üle ega ümber.

Imed Võieiime.

Te ärge mind iial jätke.
Kuigi ma üksindusega rahu olen teinud.

imed käivad ringi.

otsime naudingut...

... ja vahel tuleb nauding enesele lihtsalt osta.
poest, poeletilt võib leida kaaslase.
Kaupluses oli kaks tädi, kes püüdsid klientide vajadusi täita. Järjekord ulatus õue peale. Viisakas väike vanamees ostis viinapudeli ja pistis selle pükste taskusse, tõmbas jope pudelikaelale peale. See ost teeb mehe õnnelikuks, mõtlesin ma; see pudel on talle kallis, mõtlesin ma. Kamp tumedasse riietunud noorukeid naeris kaupluses laia suuga, osteti neli A le Coq Premiumit ja üks vorstipirukas. Poest väljudes kukkus ühel neist õlle pudel põrandale puruks. Leemeke voolas meie jalge all, klaasikillud selle sees. Kes nüüd õllest ilma jäi? Poetädid kutsusid tagaruumist koristajatädi, kes meie jalge vahel märja räbala ja harjaga ringi lasi. Tädid jooksid leti taga ennast higiseks. Kliendid ohkasid. mina ohkasin. Üks noorem mees nõudis lakkamatult Saku Originali ja pistis kümne kroonist rahatähte higiste poetädide silmade ja nina vahele. Üks müüjatest nägi vaeva eesti keeles suhtlemisega. Poodi kogunes rahvast ikka juurde. Nende vahel siblimas tädi koristaja. Kuulda võis eesti ja vene keele fragmente. Nägin käsi, mis alkoholi purke ja pudeleid haarasid. Tädid leti taga aina naeratasid. Pelgulinna Naudingute äris.
Ilus õhtu.
Olin just jäänud teatri ukse taha. Päike aga paistis üle pika aja väga soojalt. Sõitsin mööda vanalinna ringi. Pelgulinna poest ostsin suure paki vanilli plombiiri. Pugisin seda nautimata, verandal, vahtisin vaadet Koplile. Siis hakkas mul külm.
Tallinnas jääb inimene eriliselt üksi, mõtlesin ma.

"...ja siis tulevad mälestused. Lapsepõlvemälestused..."

Lõikasin endal ise suure posu juukseid ära. et ehk on sellest mingit kasu... räägitakse, et pidi olema...
Ma olen üksi.
Ja Tallinn on minu ümber. Akna taga juhtub igal sekundil asju...
Aga mis minuga juhtub? Mis on minuga juhtunud, et nõnda kardan.
Ma katsetan ikka veel suureks saamist. Ja mälestused pisikesest Marist söövad mu ära.
Tahaksin hingata jälle meie-teie kõigi õhku. Aga ei oska..., ma väike laps...
Tahan, et tohiksin teid paluda mind hoida!

Kurvaks.

Tere Kevad! mu sõbranna! Olen pisut kurb.

Ma armastan oma pisikese õe pisikesi käsi. Tahaksin neid aina hoida ja selle väikese tüdrukuga juttu ajada, pikutada tema kõrval, kiskuda tema uut potisoengut ja neid samu pisikesi sooje käsi, millede otsas just tema ise on.
Need käed muudavad mind pisut kurvaks.
Vanaema rääkis eile pikalt oma elatud lapsepõlvest. Tema Omast! Ja pakkus meile sülti ja kartulit ja kreemikooki ja morssi ja kõrvitsat ja Nänni kootud käpikuid ja...
Mõte Vanaemast teeb mind pisut kurvaks.
Ja varakevadine tärkav sulav tilkuv Tootsi, veel raagus puud ja aiamaa.
Päike paistis täna auto akna taga segamini vihmaga, kui perega Pärnust Tartu poole sõitsime. Veeresime neljal rattal kodu poole. Ja muusika koos meiega, mis ikka selle va Muhu saare tarekese silme ette ja meeltele toob. Muusika, mis loodud mehe poolt, kes ilmast merre on läinud ja keda nagu ise tundnud oleksin.
Muudab kurvaks.
Maailmas istusime täna meie koos. Meie, kellel maailma ja mälestusi jagada on. Peab jagama edasi! Peab jagama olevikku.
Mälestused.
muudavad mind pisut kurvaks.
Igal pool on mälestused. Ja iga hetkega saab neid rohkem olema.
Miks kurb?
Ainult Kõige Ilusama pärast! Kõige Õrnema pärast!
kurvaks teeb see, mida hoiaksin igas oma unenäos ja kannaksin endaga ilmsi igas taskus kaasas ja vaataksin päevade taustal ja kuulaksin öiste norskamiste vahele. aga...
Aga ma hoiangi. Ka siis kui päriselt kaugemal olen ja teises olevikus, uues olevikus elan.

See iluarmas nukrus.
Ja Kevad.

jupp

mis ma siis täna olen?
minu räuskavad olemised on taandunud ja vali vaikus on asemele tulnud. kasutan enam pilku kui suud. varem oli see mulle keeruline ja kohatu. Nüüd on see pigem märk meelerahust ja rahumeelest, minumeelest. on lihtsam. sest ei tunne ma enam vajadust püüda kõik ja kõikjal olla. minu miski on tugevamaks saanud. ja usub minusse. ja teistesse.
usub, et olen piisavalt kõik ja piisavalt kõikjal.
aga ma pole märganud ennast enam ammu enda poole pöördumas (et kuidas mul läheb). olen peaagu lihtsalt olnud ja tundnud. olnud endaga lihtsalt koos. istun kui pilves, maigutan suud, vahel ikka laian ka sõnaga. omas rahus. aga siiski täiesti kohal... vaatamas, kuulamas maad ja inimesi. turvalisem on.
kui veider see ajaruum! ikka imesta teda! kuidas kõik siin nõnda muutub. hetked pole mitte sugulased.
silma laud peatasid hetkeks nägemise... pilgutus... mõni jupp vahetati silmapilgul välja... ja ma olen nõndaviisi uus! olen tõesti täis uusi juppe, mis veel rooste pole läinud.
olen juppidest koosnev mittetäielik jupike.

Rahus teistest eemal.

Jälle saabub öö. jääb lahutama päevi. vana saab otsa ja hommikuks on kohal uus. Siis tuleb jälle harjuda. Harjuda päevavalgusega. Harjuda inimestega. Harjuda iseendaga. Harjuda sellega, et lõpuni harjuda ei saa... aeg on väänik, käib tujude ja meelte peal ning igal sekundil isepidi.
Aga hommik tuleb ikka. Viskab Uut maailmale ette. Küll ma siis jälle harjun!

lihtne kiluvõileib

Ma olen oma suure puhkuse keskel nüüd palju lugenud ja kuulnud inimeste kohta, kuulnud arvamisi õigesti olemise kohta. Naljakas, et kui ma millestki mingil hetkel väga palju mõtlema hakkan, kui mulle pähe saab elama uus suurejooneline teema või igavikuline probleem, mis enam mõtteil olla ei lase, siis jooksevad asjad kõikjal minu ümber samasse auku: raamatutest loen välja seda, mis just nagu praegu minusse kõige rohkem puutub, ja kuulen, et keegi räägib oma kogemustest ja arusaamadest, mis käivad kokku mulle äkki pähe sadanud päevakorraga. Või lihtsalt oskan ma sellel hetkel just seda kuulda, mille kohta kuulda tahan. Igatahes hakkavad ilmnema erinevad lahenduskäigud, erinevad tõed, milledest tükke omastada ja neid oma tõe vormimisel kasutada. Kõik hakkaks nagu ise rööpasse jooksma. Esialgu võib segadus muidugi hoopis suureneda, kui erinevat infot teema kohta liiga palju kokku jookseb. Ometi hakkab probleem ikkagi suurema hingava lootusega elama ja püüdleb ebalevate vaiksete sammudega aina lahenduse poole. Ja tuleb välja, et minu mõtted pole üldsegi ainulaadsed, sest neid samu on alati mõeldud ja mõeldakse nüüd ja ikka. Samuti on minu hirmud alati olemas olnud. Seega on vastused igal pool ja tuleb neid ainult näha ja välja valida (valikut on muidugi palju). Võime väljuda pingsast ajutegevusest, viskuda voodile pikali, haarata raamatu ning lasta teose kangelasel oma probleemidega tegeleda. See on võimalik. Kuulata teda, uskuda teda, elada oma hetki kellegi teisena, õppida või eemale tõrjuda. Lasta kellegi mõtteid enda omade peale. Puhata ja lugeda iseendast. Sedasi ennast vabaks lasta pole kole. See on loodud maailm, mis teeb haiget õigel viisil ning puudutab isiklikult, viib kaugemale egoismist. Tahtsingi öelda ja kõige rohkem just iseendale, et me siiski pole üksi ega peagi olema. Nii lihtne saab tegelikult olla ja lahendamatu laheneb alati kusagil ja kuidagi, elu pürgib ikka rahu poole ja jõuab sinna kunagi nii kui nii. Kõik, mis meie ümber on, on ju loodud lihtsustamaks meie elu. Teadus areneb selleks, et keegi või miski mõtleks ja tegutseks aina enam meie eest. Kunst on loodud meditatsooniks, raviks meie meeltele. See toob elu meie ette koos sealsete probleemidega ja lahendustega, koos kauniduse ja nukrusega, mis lihtsustavad meie endi kurvaks olemist, meie segadust või rõõmu. Kogu ilu meie ümber on kunst ja selle abil saame leida oma kunsti. Selle tunneb inimene südamega ära. Ja ka elu ise... pakub ju lahendusi. Võib lapata minevikku. Iga uus hetk täiendab meie isiklikku kogemustel baseeruvat elu käsiraamatut. Praegu mõtlen: miski pole meile lihtsamaks tehtud kui Elamine. Kogemused tekivad ise. Minevik ei kao kusagile. Ja selle kõige juurde on meil veel kunst, mida näha ja milles end leida. Kõik õpetab meid. Tuleb ainult valida ja elamine enda jaoks kokku panna. Abi on igal pool meie ümber olemas ja tekib aina juurde. Ilu on meie ümber olemas ja tekib ikka juurde. Ainult vaatama peab õppima! Ja ainult vaadates õpime vaatama! Tuleb õppima minevikult! Õppida hindama kogemusi! Lasta ennast ilusal puutuda! Otsida nii oma kunsti!
Ja see ongi valem: elu + kunst = elamise kunst.


Nii jõudsin ma probleemile lahendust otsides ja lahendusi kuulates hoopis mujale, hoopis suure tõeni. Alustasin ainult olukorra nentimisest ja lõpetasin filossoofina. Ei ole ma mingi filossoof ja mingeid elamise teooriaid ei meeldi mulle paika panna, aga kirjutades hakkas mõte lihtsalt kusagile kõrgemale ja kaugemale kalduma ning ma panin kirja kõik, mida mu pea minu loogiliste mõttekäikude teel välja otsis. Inimesed ju püüavad oma elu lihtsamaks teha. Ja mulle tundub, et mina tegin selle täna ikka väga lihtsaks. Taandasin nõnda lihtsaks oma mõtted. Las ta siis olla praegu. Päev läheb nüüd edasi. Ja sama lodevana, iseendana ja lollakalt õpetavana. Toob uusi tuuli ja uusi mõtteid. Sünnitab uued teooriad. Jah! Kosmosesse võib lennata küll ja peabki vahel lendama, aga Maa peale tuleb ikka tagasi tulla, eksole! Lähme avame nüüd külmkapi ukse, teeme endale ühe vanakooli kiluvõileiva, istume teleka ette ja vaatame järgnevat osa uuest teleshow´st, viskame lolli nalja ja naerame kõva häälega. Oleme inimlikud filossoofid! Kulgeme ikka muhedalt! Tuleb välja, et olemise juures on tõesti kõige õigem kasutada ja ära tunda just lihtsust.

Kiik

nüüd olen varsti juba kuu aega peaaegu täiesti üksi olnud. tundmata üksindust. naudin rahu ja mõttepuhkust, mõttepuhtust. olen tervemaks saanud. ja enda vastu hea olnud. mind on heledamalt säramas nähtud. ja ma olen jälle lihtsalt Mari.

mis siis juhtus? Aega on palju. ja ma elan kõigest kaugel. nii olen kõigele ometi lähemal.
Kui olla reaalselt kellegi-millegi kukil, ei lase aeg ja mõte sealt alla vaadata ja tuleb ainult kohal olla, hoida oma telg ja selg sirgena... nii on meil midagi väga palju (kõrgust on palju, hirmu on palju, vaadet on palju, uut on palju, ilu on palju), aga miski kaob täiesti. Mina ise saan hägusemaks, olles rutaka asjaajamise kukil. Nüüd aga seisan ma juba pikemat aega oma jalgadel. Istun oma linnas, oma majas, oma toas, oma voodil. Kõigest kaugel, nagu ma ütlesin. Aga ma olen selgena ja tervena täielikult kohal. Ja lai aeg on andnud mulle ka laia silmapiiri, silma piiri. Nii on mul pilk, millega igas suunas vaadata. Näha olevat ja tuleva uniseid, unenäolisi kontuure. Aga eelkõige kasutan ma aega ja silmi nüüd selja taha vaatamiseks. Kukil olles ei tasu ju kaela väga käänata, võib alla kukkuda ja kaotada enese kohalolu, mis aga ainutähtis on. Nüüd siin lebades võin ma end aga väänata igasse ilmakaarde, mis minu mälukaardile on trükitud. On pildid ja videod. Ja lapsed.
mis siis juhtus, ma küsin? juhtuski see, mida pole kaua juhtunud. nüüd tõi ajatuul kõik minu ette. ajas silmad mullitama. ja puhus üksinduse teravaid kilde näkku. Kui väga ma armastan neid lapsi. Neid naiivseid lapsi, kes aina elust unistasid. Olles aga kõige vägevama mängumaa keskel. Ja tähendades üksteisele ei muud kui elu. Koosolemised muutsid fantaasia piirituks. Tekkisid ideed, mis nende peas juba filmidena kinoekraanidel jooksid. Nii kaugele võis minna pelgalt ühise naeru ja absurdsuse järel. Olla ainult koos. egoistlikult ainult koos. üksindusele ruumi jätmata. Nad lõid ju oma maailma. Oma väikese kultuuri. Ja nemad tahtsid suureks saada?!
Need olime meie!
Nüüd siis olengi suur. Suur just sellisena, nagu sellal ette kujutasin. Kasvasin sellest lapsest suuremaks. Ja nüüd igatsen teda, igatsen meid, nagu varem ei ole igatsenud. Igatsen meile ainuomast, meie unelemisi, meie lollust. Aga eelkõige igatsen meid koos. Näha meid jälle nii koos!
Ka praegu olen ma laps. Ikka naiivne ja töllakas. Aga teistmoodi. Sest nüüd pean seda ise olema. Ja igal pool... kõigile. Aga meie egoism on veel ikka minu külles, mõistan ma. Ikka veel ei taha ma jääda kõigile võrdselt. Ikka veel tahan ma olla Oma ja teada, et mul on Oma. Te lihtsalt hellistasite mu ära, kui olite mu kõrval. Mul on minu suur õnn, aga vahel tunnen ma nüüd, et on puudu olemisest, kus ma kordagi ei mõtle, et kas ma ikka õigesti olen. Sest ma kardan enda pärast! Iial varem ei pidanud ma ju üksi ennast maailmale tutvustama. me imestasime koos!
Jah! Ma väga armastan neid lapsi! ja igatsen teid nii.... Igatsen meid!

Paradiis

Leidsin midagi. Ja näitan teile ka. Siin on üks mälestus. Oli juuni 2007. Me lõpetasime kooli. Vaid korra sai kokku üks ainulaadne punt, et valla päästa helisid, mis eelkõige meile endale kajama jääksid. et võiks lihtsalt olla ilus. Nii võtsime pillid ja tegime proovi, andsime endast täpselt parima ega jätnud jonni. Meie oskuste üle võis naerda, aga see oli ometi nõnda armas... ja lõpuks siis võisime üksteisele armunud silmadega otsa vaadata- ühel palaval hommikul seal Annelinna stuudioruumis olime jõudnud millegini, mis hakkas meile endile elama. ning minu laul sai endale selleks korraks bändi (koosseisus: mina, Robin, Allan, Siimo, Kristi ja Kadri). See oli ilusa aja ilus lõpp. mis Vanemuise kontserdimajas finaalini jõudis. olime muhedad staarid küll.


http://toru.ee/view/32a04958357a/

veel üks piinlik vabandus... igaks juhuks.
Ei meeldi mulle, et kirjutan siin, kübermaailmas. aga möliseda tahaks ikkagi. on minu pea ju ummistunud dialoogidest iseendaga. enese õigustuseks olen ma veel pisike ka.. kuhu ma selle mula siis mahutan... miks peaksin ma kade olema. Teistele ei oska suusõnaliselt kõike nii järele mõeldult jutustada ka. Las saab minu läila jutt siin oma koha. pole lihtne mõtteid kinni püüda. Ja kui saangi mõne kätte, jäägu see siis elama. Ma igaks juhuks nimetan ennast veel rumalaks ilu käperdajaks ka. Et kui teie juhuslikult peaksite tahtma seda minu kohta öelda. Siis ma olen ette jõudnud ja saan öelda, et olen ennast juba vabandanud.

Tähed.

Kolm tähte seisid taevas üksteise kõrval. Keskmine tahtis olla keskel. Ja äärmised tahtsid olla äärmised. Tähed vilkusid. Äärmised püüdsid keskmist enda poole tõmmata... nagu magnetit. Tähed liikusid, võbelesid. Ja keskmine täht oli kahe vahel, nihutas end veidi, kuid naases ikka oma kohale. Kahtles, kuid jäi enda juurde. See täht! Jäägi nii! Liigu ja vilgu, aga jää keskele, ainutäpselt keskele. Kahtle, kaalu, mõtle, aga ära vali neist kumbagi päriselt endale. Sul on su koht. Sa märka, vaata ja usalda neid tähti enda kõrval, õpi nende sära kuulma ja usu, et nad olemas on. Nad on sinu omad. Sinu omad. Sa vilkuv iludus! Sind üksi ei oleks ma märganud. Teid kolme nägin koos. Nii õigel kohal. Sa seisa siis ja ole meile iluks. Sa tead, inimesed vaatavad taevasse!
(Pilved ja valguse peegeldus bussiklaasil panid tähed taevas tantsima ja minuga juttu ajama)


Ma arvasin, et ainult üksinda olles on võimalik heaks inimeseks saada. Olin valmis metsa sõitma, ära minema ja mõned päevad kännu otsas istuma. Üksinduses võib kõike mõelda ja luua. Võib võidelda oma egoistlike mõtetega, mis inimeste keskel tekkima kipuvad. pole karta, et keegi neid kuulda võib. Kuid mõtetesse võib ära uppuda, kui oled üksi. Ning keegi ei saa sind aidata, kui sa oma hulluses enam hingata ei saa. Ometi.. ma tahtsin enesega lepitust leida ning olin valmis riskima. Lootsin näha vaba loodust ja uusimat hommikut. Nüüd siis.. olen tagasi. Ma käisingi ära. Aga mitte kände ja tuult ei olnud seal. Ja üldse mitte üksi ei olnud ma. Hoopis inimeste keskele jooksin. Ja muusika vahele pugesin. Ja sain sealt midagi kätte. Saingi headuse kätte. Oma isikliku Hea! Imestasin taas ja ikka. Ma ei pidanudki jääma üksi. Hoopis neid päevi ja öid ja inimesi ja sõnu ja lollust ja laulu vajasin. Kui imeline ja magus-hapu oli see. Ilu on ikka paradoksaalne. Paneb naeratama ja teeb nukraks. Sõites KOJU, lõi mind rõõm imedest, mis on juhtunud, mis juhtuvad nüüd ja ikka jälle. Uskusin kaunist, mis öeldi. Ja usk püsis minu sees. Järsku oli see minu osa. Ja ma ütlesin endale, et nõnda tohib rõõmu tunda. Et ka teistega koos ja teiste jõul tohib saada ilusaks. Võtsin rõõmu kõvasti enda ligi. Nad on imelised, need loominimesed. Nad pakuvad komvekke, värvilisi ja heledaid ja suuri ja õrnu ja... erinevaid, need võib vastu võtta ja südamesse mäluda. Ja hammastele ja näppudele jääb nende maitse, lõhn jääb ninna. Ja nii ei lahku ka ükski äramineja sinu juurest. Teda saab jääda tajuma. Ta jääb sinu osaks teiste kõrvale. Ja siis tulevad uued tuuled ja maitsed ja lõhnad. No on sitapead! Minu sitapead. Ma kuulan teid ikka. Ja mõni sõna muutub minu mõtteks. Nii muutun ma teielikkuse suunas. Jääte mulle meelde. Ja muudate mind igatsevalt nukraks. See ongi see õnne soolane maitse. kui jääte minu selja taha. väga lähedale mind puutuma. aga ikkagi selja taha. nagu hetkedki.

Nüüd teen endale pai. Ja usun sellesse. Ning tahan anda. Järsku usun, et võin. Siis tuleb kaotada värin kätes ja silitada ka teie pead, nüüd ja ikka ja jälle. Ma luban, et ei tee seda enam salaja.
Tahan lubada!

Surm.

Ma olen kodus. Ootasin rahu. Ja rahu ei ole. Ma ei mõista, mis ma olen, mida pean mõtlema, kus on ots, mis annab alustuse, mis teie olete siin minu ümber, mis roll teil on, miks kõik need asjad on minu ümber ja kas peaksin ma üldse selle kõige peale mõtlema. Olen hoidunud mõtlemast- kardan seda musta sügavat vastusteta auku. Aga teisiti ma ju selgust ei saa. Seni elangi nii. Komberdan mööda tänavaid, vaatan ja otsin ja sätin.. mitte millegi nimel. See hoiab mind mõtlemast. Ja maailm minu ümber lihtsalt on. Viimasel ajal ongi mul tunne, et ma lihtsalt olen. Sean enesele eesmärke, et lõppeks see raiskav olemine ja ma leiaksin midagigi kusagilt üles. Ma ei oska, ei mõista. Ja siin pidi olema rahu. Enam ei oska ma kusagil inimeseks saada. Ainult üksinduses nõnda olen ma miskit moodi hea. Seepärast ei lähe ma magama. On öö ja minu oma. Siin olen aus. Võin ennast lüüa. Sest mõistan, et olen väeti. Teiste ees ma ennast kõige valusamalt ei löö. Teistele paiskan oma uhkuse ja hädisemad hoobid. Teistele luban ma suureks saada. Ja petan enda ära. Nüüd olen üksi. Universumis. Kole mõelda kohe. Aga öö on ilus. Minu tuba on väike. Siin öös ja toas olen ma enesele suur. Väga aus olen. Hoobid enese pihta teevad mind suureks. Ma vaatan, et ehk olengi ilus. Nii väsinud olen. Aga üskinduses tahan kirjutada. Et rääkida endaga, aga jätta reaalne jälg.. et ennast uskuda. Kõik jookseb ikka sõlme. Silmad on rullis peas. Ei saa enam aru, mida kirjutan. Nagu ähmane pidu; nagu tegutseks keegi teine minu kätes ja peas; spontaanne. Vaat mis egoist! Maailm käib ümber minu. Ja mina olen endas. Aina endas kinni. Kadedalt ja koledalt ja ägedalt ja uhkelt. Tõbras! Kui saaksin karjuksin teile vabandused. Viskaksin teie ette oma ausa kahetsuse ausad sõnad. Ma tõesti ei tea, mida teha. Tahtsin ma ju alustada. Aga kuidas? Kust on pärit see rahutus? Tuleb mõelda maailmale. Mitte iseendale. Maailm on ju tarkust täis. Mina aga võin ootamatult hull olla. Ja hull oskan ma targasti olla. Aga nii loll olen meie suure maailma keskel. Mis siis on olulisem: mõista ennast hullumiseni või avastada maailm, mis minu ümber hullu mängib? Maailma märkan ma ikka ka. Aga siis aina läbi iseenda. Isekalt. Pean ennast maha raputama. Nägema seda suurt ilma iseseisvana. See on nüüd lihtsalt hädavajalik, et saada targaks, et saada heaks ja pääseda egoistlikust üksindusest. Oh! Tuimestage see metsik öö nüüd uneliivaga! Ja kinkige rahu, mis kestaks. Ja aitaks mul eksisteerida kui ilus tõde.

Tere!

Ma elan Eestimaal. Siin on minu kodu. Ja ma armastan oma peret. Mänguasjad pole üldse nii tähtsad, kui... nüüd ma ei teagi mida öelda. Mulle meeldib väga ujuda, rattaga sõita, tõukekaga sõita, süüa, magada, mängida, telekat vaadata, autoga sõita, laulda... mulle meeldivad kõik maailma asjad. Koristamine on vist ka üks maailma asjadest. Aga ma pole selles nii kindel. Ja minu unistus on kunagi kuu peale sõita. Aga emme ütles, et enne pean lugemise selgeks saama. See on kõige alus. Enne tuleb tunda tähti ja siis kuud. Ja mul on teine unistus ka: tahaksin nii väga võluda. Tegelikult ma olengi võlur ja siis ma ei saagi vahel aru, et kuidas ma juba võluda ei oska. Aga ma unistan palju. Ja unistused võivad täide minna, kui korralikult unistada. Näiteks unistan ma veel sellest, et minust saaks ühel päeval väga hea politseinik. Mul tuleb ju varsti eksam. Muud eksamid on lihtsad, aga politseiniku eksamit kardan ma küll. Tuleb korralikult õppida, et võiksin ühel päeval palju pätte kinni püüda. Aga ujuda ma juba peaaegu oskan. Täna ujumistrennis ma isegi paar korda juba sukeldusin kogemata... vesi läks natuke kurku. Ja tädi ujumisõpetaja lükkas mind vees edasi ja mina liuglesin korraks täitsa ise. Ühel päeval võtan ma terve oma pere basseini kaasa ja siis ujun koos nendega. Muidugi olen ma ka väga hea luuletaja. Ja minu raadio mängib minu enda laule. Minust saab ühel päeval superstaar! Ma tean, milline peab olema staar. Üldse saan ma tegelikult kõigest väga hästi aru. Aga üks asi on siiski jäänud arusaamatuks. Ma tean, et inimesed abielluvad, kui nad üksteist väga palju armastavad. Aga miks siis alati mees ja naine abielluvad? Mina ju armastan oma emmet ka nii väga. Hoopis mina peaksin asjad paika sättima. Ma olen boss ju. Võin teid õpetada. Näiteks, kas teie teate, kuhu lähevad inimesed peale elu? Nad muutuvad vaimudeks. Ja siis on nad vaimustuses. Nii vist on.


Te kirjutage ja joonistage mulle!



Armastusega,

Paula Pokinen

üks hetk veel palun!

Pean enda ees vabandama, et uuesti siia sattusin. Aga persse! Tahan rääkida. Nüüd öösel veel. Homme on eksam ja järsku ei hooli ma sellest enam palju. Aga teate, kuidas ma teid armastan! Need kaks viimast päeva oli nagu unenägu. Meie seinad koguvad meid endasse, meie mõtteid ja tundeid ja ainulaadsust ja meie olemise imesid... aina soojemaks saab me ahi ja kodu, kui kütame neid pimedast kuurist toodud puudega ja veel iseendaga, Meiega. Nüüd tunnen, mu jalad ja käed on soojad. Ja seest lausa huugab. Kõik on kuidagi ähmaselt rahulik. Arusaamatult hea. Mõistus pole veel elu endale selgeks teinud, aga see, mis paneb naeratama, on ärkvel ja teeb oma tööd. Inimesed on kiftid ja nii erinevad. Säde väljub kusagilt ja viskub siis uuele hingele toeks ja rahuks ja avastuseks. Imeline! Te mõjute mulle! Nii ja teisiti! Aga ikka ja aina!

Nii möödus nädalavahetus ühes väikeses pesas. Tuli sai ahjus suuremaks. Säde läks lendu. Ja õndsus ja usk ja suur valmidus on saanud enam õhku. Ning punane marker jättis kõhule Kunsti. Millise jumaliku unenäo-tundega ma nüüd und hakkan nägema. Maagia on olemas.
Ja ma olen valmis alustama!



*Esmaspäev. Päev pärast eilset. Hirm on hakanud. Et keegi näeb mind läbi. Mul on tunne, et nad näevad mind läbi. Ja peaksin nagu peitu pugema. Kardan, et võin osutuda koledaks. Aga ma ju just nüüd tahtsin hakata uskuma. Tahan uskuda Oma Head. Nüüd ma tahan seda tõesti uskuda. Ja kui nad mind äkki liigagi näevad... äkki näevad nad midagi inetut... ja äkki näen seda siis mina ka. Ja ma ei õpigi uskuma. Aga ma tahan, et nad näevad. Mind näevad. Ja mina tahan olla ausalt! Siis tuleb riskida. Tuleb olla. Tuleb ikkagi aus olla. Ja uskuda, et miski hea hakkab silmale särama. Ja inetu saab muutuda.

Ma.

Siin ma olen. Kaks päeva siin. Muutumatu. Ei saa puhtamaks, ei vaheta riideid. Jah, seda küll.. maailma kunsti olen endasse toppinud. Ja muidugi pole ma üksi. Minu naised on siin. Ja meil on palju juttu. See teeb mind ometi puhtamaks. Müstiline. Kui müstiline see... aeg ja ilm veel hõljub, pole kohale jõudnud. Kõik need asjad minu ümber... on need ikka minu omad? Ja nemad... kas nemad on minu omad?
Paar päeva tagasi sai miski läbi. Ja kõik toimus ilusana. Mina aga tegin ennast pisikeseks. Siis sain aru, et ei tohi... nii ei tohi... nüüd enam ei tohi. Ja mul on suur plaan. Saada ilusaks ja suureks. Ja ennast hoida. Kohe saabub käpatäis vabadust ja mul saab olema aeg. Ma kingin selle ainult endale. Haaran ennast oma embusse. Ja muutun täielikult. (oh kui kaunis unistus)
Lähen ära! Saate aru! Nüüd ma teen seda! Pistan jooksu ja põgenen!

Praegu.

See koorem pole mulle koormaks, tunnen ma. Pingutamine on praegu kosutav, väsimus laseb midagi oodata ja külmad toad annavad põhjuse kellegi lähedale pugeda. Jah. Ei tea, kas ka piisavalt teen, kas sellest väsimusest piisab? Viib see mind kusagile?
See võrratu mäng muutus ühe hetkega Suureks, Võimsaks, Valusaks ja Ainuvõimalikuks Eluks. See jõudis järsku kohale. Ja puudutas nii nagu ta seda varem veel teinud ei olnud. Ja seal me imestasime.
Sellel õhtul me tantsisime. Tantsisime ennast välja ja millegi sisse, tantsisime kurbusest ja rõõmust ja teadmatusest. Tantsisime nagu viimast korda. Tantsisime millegi suureks alguseks. Ja mitme hea tunni pärast sai päev läbi. See julm ja tõeline. Valgus oli meie laugudel, kui need uneks sulgesime.
Alates sellest hetkest olen naernud. Aina naernud. Naernud väsimusest ja suurest energiast. Nad ajavad mind naerma. Mina ise ajan ennast naerma. On tõesti veidralt tore. Ajaga on harjutud. Ta veab ja väsitab. Ja siis peabki naerma. Naerma meie lolli naeru. Ja siis pole koorem mulle koormaks.
(Mari tahtis kirjutada ja seda ta tegigi. Aga nüüd läheb ta ilusate inimeste juurde oma käsi soojendama ja mett sööma. Teeb veel nalja ja siis poeb külma teki alla silmade taga pikutavat väsimust peksma. Voh.)

Ta on...

Ta on Friik: ta jääb usteavadesse kinni, räägib iseendaga, möliseb teistele oma loomalikkusest loomalikul kombel, ei pelga rumalusi, teeb enesele häbi ja naerab koledal häälel, kannab vahel kodus tobedaid kostüüme ja ohkab kui elamise minetanud eit. Kui meenutada, milline ta oli lapsena, siis tundub see hullumeelne. Jah. Ta oli hull. Ja nüüd, kui teda ka juba peaaegu inimeseks saab nimetada, on ta hull veel samamoodi. Vähemalt teised peavad teda hulluks, sest Friik oskab oma lollust osavalt eksponeerida. Ja ema peab teda hulluks, aga näeb ometi oma veidrikus aina imesid, nii ilus ja armas on tema imelik laps. Emaarmastus on tõesti maailma suurim Miski.
Varsti sõidab Friik minema, sõidab metsa. Friik peab vahel üksi olema. Sest teiste seas on ta üksikuna lihtsalt üks üksik hull. Aga metsas võib temast tõesti inimene saada. Temast võib saada veel hea inimene.

Ärge muretsege minu pärast! Minuga on kõik hästi! Jah. Nüüd praegu siin, kell pool kolm öösel on minuga kõik tõesti hästi!

On suur tahtmine teile rääkida. Nii palju võiks rääkida ja väga suurtest ja tähtsatest asjadest. Aga rääkimine tundub praegu sama raske ja sama sõnatu kui vaikimine. Raputan oma mõtteid igale poole ja igasugustele inimestele, aga midagi pole saanud täielikult ära rääkida. Ja ei räägi ka. Ei tohi enam otsida võimalusi, et möliseda ja olla kuulatud. Sellega kasvab aga segadus, egoism, abitus, mõtlemishullus, üksindustunde üleküllus. Aga vot Mari- saa nüüd ükskord ise hakkama!

(kuid tema silmad jäid ikka otsima teisi ja kaugemale).

Annan lubaduse!

Nad vaatavad mulle otsa oma suurte ilusate silmadega, võtavad mu oma põlvele ja ma saan aru, mida nad mõtlevad. Vahel ütlevad nad seda otse. Ja ma usun neid. Ja õpin seda õrnust.

Sellel hetkel värisesid mu käed üle pika aja nõnda tugevasti. Me seisime pisikeses hämaras ruumis kui kobar koos, tegime võimalikult häälekal sosinal veel lolli nalja. See oli teine kord meil sedasi olla. Kohe pidi algama pinge lõpu algus. Rambivalgus oli ere ja kuum. Kõik ei läinud nii, nagu oli plaanis.. aga õnnelik olin ma. Siis lõppes nädal. Ja polnud alanud veel oodatud aeg. Seda võis oodata veel. Võis loota, et tuleb õhtu ja ma vaatan teile silma ja mõistan teid nii. Et ohkame maha selle raske aja, saadame endid veidikeseks ajaks lamama, koguma jõudu tõsiselt kuumaks rambivalguseks.
Sellel õhtul tuli Jõuluvana. Ta oli lühike ja meenutas kedagi. Nii mulle teda kirjeldati. Ma polnud sel hetkel kohal, kui taat meid külastas. Aga osa sain nagu kõigest. See oli õhtu üks ainumaid hetki, kui teineteist jõululikult siiratena, rumalatena ja ühtsetena nägime. Järgmisel hommikul ärkasin vaikuses. Te olite sõitnud kodudesse. Seda tegin mina ka. Jõulud tulid äkki.

Nüüd on vaikus, mida ootasin. Aga hoopis aega ootan tagasi.. et oleks, mis pidevalt liiguks. Ei oska olla rahus siin. Kiirus on mind ära hellitanud, need suured silmad seal on mind ära hellitanud, see rutiinivaba rutiin on mind ära hellitanud.
Aga ma püüan puhata ja siis hakkab aeg jälle käima, viib vana aasta ning alustab algust. Ja ma annan lubaduse!

üks aeg.

Kuhu on saanud see minu rõõm?
Hommikuti ma naeran, alustan uut päeva. Räägin kõigile, et see must mäda, mis meile praegu kukile on sadanud, kaob ära ja siis tuleb rõõm tagasi. Me naerame välja need koledad lumeta päevad. Aga kas ma seda ise ka usun? Jah, usun ikka. Aga see ei tee mind õnnelikuks. Aina püüan uuesti alustada, hakata otsast naerma, aga siis tuleb tagasi seeeee tunne. Seisan seal jälle üksinda teiste keskel, kes praegu, jumala eest, elavad läbi samasuguseid julmemaid hetki. Kas te aru saate, et me kõik oleme inimesed! Meie sisse topitakse maailma.. ikka ikka. Ja meie peame sellega hakkama saama. Mõtleme ise juurde ja mõtleme üle ja siis mõtleme ümber... mõtleme lakkamatult. Järsku on millestki saanud terve meie elu ja maailm ja põgeneda pole kusagile. Kas te saate aru, et me kõik oleme inimesed? Ja nii on mul õigust olla kurb ja vihane ja te peate seda mõistma, suured inimesed,.. sest ma tahan nii olla ja samal ajal mõistan ma ju, et nii võibki olla, sest ma tahan siin olla ja siin poleks õige, kui miski meie vaimu ei torkaks, ärevaks ei muudaks. Jah. Aga üksinda tunnen ennast siin. Oleme siin ise ja tunneme ise ja see muudab meid egoistlikeks. Ja kellele siis hakata seletama seda kõike, mis on minu sees? Kuhu ma selle kõik panen? Kelle juurde ma lähen? Me ju kõik ootame midagi, mis just nüüd ja praegu meis midagi muudaks ja rõõmu annaks. Mina ootan ka. Hommikul mõtlesin, et mul pole õigust oodata, et keegi mind kauaks ajaks kallistama jääks. Aga ma võin ju oodata...võin ju? Ja homme on jälle uus päev.
See on üks üksik kurbus, mis vaatab leegi poole, ootab jõule... ja muigab!
Hoiame üksteist!

Ausususus

Jõulud teevad oma tulemisega rõõmu. Kirsti kuulab jõulumussi. Ja meie korteripere vaidleb jõulukuuse teemadel. Täna sõin oma esimesed verivorstid. Jalas kannan villaseid sokke ja võtan vastu esimesi jõulusoove. Ainult lumi on täna sulanud. Aga küll ta tagasi sajab.. meie trepile. Päkapikud piiluvad.

Aususest olen ikka lugu pidanud. Viimasel ajal on ta mulle ennast jälle meelde tuletanud. Eile rääkisime teise mehe sõnu ja avasime nende kaudu iseenda. Kui palju ausust siis nendest minu inimestest seal järsku välja voolas. Oli usalduse lähenemise uhke samm. Ei pidanud olema huumorit sel hetkel. Ja ma tänan teid! Nii korda läks see mulle.
Ausus. Jah. Täna jälle. Seisin saalis platsil koos teistega. Me otsisime tundeid. Väsimus, õrnus, armukadedus, vabadus. Ja nii lähedale sain ma endale... nii tundsin. Lähenesin oma õrnusele ja hakkas valus. Sain aru kui palju ma endaga tegelen. Nii hirmutavad minu tunded mind ennast. Ja see on alati nii olnud. Silmadesse tuleb minu ausus enda vastu. Lugesin ju: sõnas "siirus" peitub ohtlik nõks. Nii see on. Otsisin kunagi siirust taga. Arvasin selle endast kaugel olevat. Ja nii püüdsin enda vastu ikka ausam olla. Aina ausam. Sest uskusin, et ausus teeb targaks. Uskusin, et vajan enda teostamiseks ausust. Seetõttu pöördusingi endasse. Tegelema peaaegu täielikult ainuüksi Minaga. Nii avastasin täna, et minu ausus enda vastu võib haiget teha. Leidsid üles punkti, mis nii ilus oli, aga rahu enam ei andnud. Sain aru, kui rumal ma maailmas olen. Siirusest üksi ei piisa. See üksi ei tee mind targaks. Maailmas suures olen ma rumal. Minu enda maailmast üksi on vähe. Siirus üksi on ohtlik. Vaja on mõistust, distantsi... nii lugesin ja mõistsin. Ausust enda vastu ei põlga ma ära. See on minusse kinni jäänud ja seda tahan teilegi soovida. OmaAusust tuleb aga segada Nägemisega, Tõsise Teadatahtmisega, Kergema Olemisega...
Ei, ma pole rumal. Ainult targem võiksin olla. Kuidas küll minu omateadmine mind haavata võib. Nii üksik tunne on see. Nii iseenda, nii egoistlikuna, nii üksinda seisin ma täna seal teiste seas. Ainult ennast tahan teile anda. Tahan olla väga aus. Iseendana. Aga nüüd tuleb hakata õppima ka Tehnikat.